MEL-KUL

Olen paaril korral ka siin maininud oma sallimatust lennureiside suhtes. vahepeal ma lausa kohutavalt pelgan lendamist. Lennuhirm tekkis mul kahe aasta taguse Austraalia reisiga, mil sarnaselt seekordse Uus-Meremaa reisiga ei piirdunud lihtsalt ühe riigiga. Ka tol korral oli suhteliselt lühikese aja jooksul tarvis lennata päris palju ning muidugimõista tuleb mõnel lennul taluda tavapärasemast tihedamat turbulentsi. Mitte kunagi pole tulnud ette tõsisemaid olukordi kuid mulle tundus, et mingil perioodil olid kõik minu õhusviibimised ühed suured rappumised ja loksumised. Ja eks nii mu lennuhirm olegi tekkinud ning pidevalt süvenenud.
Viimasel ajal olen küll üritanud lendamisest ning õnnetustest veidi lugeda ning reaalselt mõeldes on tõenäosus lennuõnnetusse sattuda ju imepisike võrreldes suremisega autoõnnetuses. Et jah, lennuhirmust võibolla päris üle saada ei ole võimalik, küll aga on kainet mõistust kasutades võimalik seda tublisti vähendada.

Kõige kehvem lennumälestus on Glasgow-Barcelona lennust 2009.aasta sügisel, mil pea kogu aja 2,5 tunnisel lennu jooksul rappus nii kõvasti, et stjuardessidki ei saanud lennukis ringi liikuda. Kõige mälestusväärsemad on kindlasti Qantase suurepärase pardateeninduse ja meelelahutussüsteemiga lennud, AirAsia Lankgawi-Kuala Lumpuri lend läbi äikesetormi, esimene lennureis Riiast Manchesteri ning Darwin-Broome lend, mil oli võimalik näha kuumaastikku meenutavat Kimberleys rahvusala Austraalias.

Kõige ilusamad mälestused lendamisest on mul vast nüüdsest Melbourne - Kuala Lumpur lennust, mil terve 8-tunnise lennu ajal sai aknast maastikku imetleda. Arvan, et sain just nüüd kõige parema ülevaate sellest tõelisest Austraaliast, mida paljud noored otsima lähevad: selleks ei ole minu arust ei surfilained Gold Coastil ega kängurud Western Australia teedel, vaid hoopis tühjus. Tuhandeid kilomeetreid maad, kus ei ole midagi ega kedagi. Vot see on Austraalia.













Sellel lennul sattus olema ka väga sõbralik kapten, kes andis teada, kui olime kesk-Austraalia ainsa linna, Alice Springsi kohal ning samuti kui lendasime üle Bali saare Indoneesias.





Minu jaoks, nii imelik kui see ka pole aga lendamine võib isegi olla nauditav. :)

Tere Austraalia, tere Aasia, tere Euroopa!

23.aprill

Kell on 8 hommikul kohaliku aja järgi ning olen veetnud viimased 10,5 tundi Londonis, Stanstedi lennujaamas. Kuigi Uus-Meremaalt lendasin ära juba 5 päeva tagasi, arvan, et mu organism elab ikka veel Uus-Meremaa ajavööndis. Kindlasti kohe Melbourne’i kella järgi, sest peavalu ja üleväsimus on juba päris tüütuks muutunud. Uus-Meremaal on kell 7 õhtul ning Melbournes kaks tundi vähem, ajavahed vastavalt 11 ja 9 tundi. Veetsin küll 3 päeva Austraalia pinnal ning 1 päeva Kuala Lumpuris, kuid arvatavasti ei ole nii lühikestel peatustel väga erilist kasu ajavahest kiiremini toibumisel.

Stanstedi lennujaamast pole ma kaugemale saanud seetõttu, et ootan 5 tunni pärast saabuvat Easyjeti lennukit Tallinnast, mille pardal minu ema, vanem õde ja ema sõbranna oma kahe tütrega ning järgmised kolm päeva veedan nendega siin, Londonis.
Lisaks sellele, et viimase nädala jooksul olen reisinud läbi mitme ajavööndi, olen lühikese aja jooksul liikunud ühest kultuuriruumist teise. Minu poolt maa ja taevani kiidetud uus-meremaalaste külalislahkus ja sõbralikkus, Austraalia oma ideaalseni küündiva heaoluühiskonnaga, Kuala Lumpuri pealetükkivad kaupmehed, umbne ja lehkav suurlinnaõhk ning blondidele eurooplannadele liigselt laekuv tähelepanu. Ning nüüd Suurbritannia pealinn London, mis tundub olevat linn, kus britte endid elab kõige vähem ning hetke peamiseim sündmus on mõne päeva pärast toimuv kuninglikud pulmad.

Ajavahe tõttu olen ma põhimõtteliselt terve öö olnud ärkvel ning hommikupoole tuli minu kõrvale istuma vanem meesterahvas, kes kippus minuga juttu ajama. Kuna olen võõraste inimestega suhtlemisega juba nii harjunud, naeratasin ja vastasin tema küsimusele, kust pärit olen ja miks lennujaamas olen. Me ajasime juttu ehk 10 minuti jagu, kuid see muutus juba üsna ebameeldivaks, sest vanamees tuli muudkui mulle lähemale, aegajalt patsutas mu põlvele ning oli veidra olemisega. Õnneks lahkus ta üsna ruttu, kuna pidi bussi peale minema. Kui ta seda teinud poleks, oleksin ise pidanud oma heast istekohast loobuma. Tuleb nentida, et olen siiski tagasi reaalsuses, tuleb olla umbusklikum ning taastada põhjamaalasele iseloomulik tuimus ja külmus. Pean ennast rohkem jälgima ning Eestis tänaval võõrastele inimestele naeratada ja head päeva soovida ei tasu - sellest väga aru ei saada. Avatud siiras suhtlemine on loomupärane eelkõige just austraallastele ja uus-meremaalastele ning see võiks olla ka üheks põhjuseks, miks neid maid külastada.

Melbourne oli koos Sydneyga viimasteks külastatud kohtadest minu kahe aasta tagusel Austraalia reisil. Kui nüüd päris aus olla, siis Melbournest mäletan ma kõige rohkem ainult shoppamist. Tookord rentisime me Kristiinaga auto ning sõitsime läbi Great Ocean Roadi, mis on üks Austraalia populaarsematest turismiatraktsioonidest. See oli minu kõige eredam mälestus, sest tookordne Austraalia talvine ilm ei soosinud väga Melbourne linnaga tutvumist. Sai küll käidud ühe pilvelõhkuja viimasel korrusel vaadet vaatamas aga jah, pool päevakest kulus siiski tookord ostlemisele.

Lõpuks ometi oli keegi täitsa omadest minul lennujaamas vastas ning omadeks ei olnud keegi muu, kui hetke-melbournlastest ning tulevased Perthi elanikud Viky ja Andres. Sõbrannade-matkasellide taaskohtumisel ei saa eeldada, et minnakse kuskile kohvikusse istuma või korteriseinte vahele juttu ajama-logelema. Muidugi mitte. Plaan oli hoopis minna väikesele tripile 300 km kaugusel asuvasse Crampiansi loodusparki: telkida, matkata, lobiseda ning lihtsalt nautida head seltskonda. Reisuliste seltskonda kuulusid ka Viky-Andrese eestlastest sõbrad Marylin ja Kaarel.

Crampians oli igati vinge koht külastamiseks. Kohale jõudes läks meil küll jupp aega telkimiskoha otsimiseks, sest heast peast kuskil põõsa all telkimine ei ole lubatud aga rahvarikastesse avatud telkimisplatsidele minemisest me ka huvitatud polnud. Vahetult enne päikese loojumist me ühe täitsa normaalse koha ka leidsime.





Panime oma telgid püsti, tegime süüa ning võib vist ka mainida, et kui kokku saavad neli veinisõpra, siis ei pea ilmtingimata 5 liitrit veini ära jooma. Järgmisel päeval matkarajal lihtsalt ei ole halva enesetundega kõige toredam ülesmäge rühkida.

Rada ei olnud väga raske ning ma ei tea kas oli asi omapärases ümbruses või päikesepaistelises ilmas ning toredas seltskonnas kuid taas jagub mul ainult kiidusõnu. Küll oli tore ja vahva ja äge. No ausalt.









Kolmandal ja viimasel Melbourne’i päeval hulkusin mina, sellal kui Viky ja Andres tööinimeste ridadesse naasesid terve päeva kesklinnas: sõitsin trammidega ning veel rohkem kõndisin ringi, vestlesin vene aktsendiga mehega McDonaldsis ilusate eesti naiste teemal, aitasin poes ühel võõral mehel poegadele pluusi valida (tagantjärgi arvan, et aitasin valida tüdrukutele mõeldud riideid), vestlesin trammis vanema naisega kaalukaotamisest ja The Biggest Loseri sarjast ja jõudsin ka Vikyga lõunastamas käia. Õhtupoolikul jalutasime St.Kildas, linnaosas kus Viky elab ning nägime muideks ka minipingviinikesi kai ääres.











Seekordne Melbourne oli palju meeldejäävam. Mõistan nüüd, miks kaks aastat tagasi nii paljud päkkpäkkerid mulle Melbourne kiitsid. Selles linnas on tõesti midagi, mis väga meeldib. Arvan, et see midagi on igalühel erinev ning seda enda jaoks leida lihtne, kuna tegemist on nii mitmekülgse suurlinnaga.

Minu neljandast Kuala Lumpuri külastusest väga midagi rääkida pole, kuna olin seekord huvitatud ainult Aasia toidust ning päikesepaistest. Jalutasin küll ka Petronaste juurde ning muidugi jõudsin ka Central Marketile. Tegelikult oli plaan võtta ka veidi päikest, sest tulen ma ju kaugelt lõunamaalt ning eestlasena peab ikka pruuni nahka taga ajama. Loobusin sellest plaanist pärast 10-minutilist ühe koha peal istumist. Ettevõtmine meenutas rohkem üht tõelist saunaskäiku ja lihtsalt ei suutnud.
Selle asemel jalutasin esimest korda hiinalinna vahetus läheduses asuvas parkide piirkonnas ning leidsin väärt koha -orhideedeaia.











Kuna ka Londonis olen juba kolmandat korda, siis väga erilisi muljeid seekord ei teki. Minu kaaslastele on see aga esimeseks Londoni külastuseks ja arvatavasti teeme ühe tiiru London Eyel, külastame põhilisi vaatamisväärsusi ning kui õnnestub, siis vaatame ka vahtkonnavahetust Buckinghami lossis. Kindlasti ei saa Oxford Streetita ja shoppamiseta – ikkagi 6 naist on ju koos reisil. :)

Aitähh kõigile, kes on võtnud vaevaks mu blogi jälgida!! Tänu teile olen leidnud selle motivatsiooni, et siia kirjutada ja muljeid jagada. Keda huvitab, võib blogi kiigata veel lähitulevikuski, sest working holidayst, Uus-Meremaast, reisimisest jne tuleb veel rääkida. :)

West Coast

Istun hetkel oma überpisikeses hostelitoas Kuala Lumpuris ja pean endamisi aru, et kuidas küll võimalikult lühikeselt kõike kirja panna.... Alustan kõigepealt siis sealt, kus pooleli jäi.

Viimasel päeval Wanakas olles ei suutnud ma ära otsustada, kuhu järgmisel päeval edasi liikuda. Variantideks olid mäed pluss liustik läänes või siis mäed pluss sinisinise veega järv idas. Lisaks oli ka ilmateate ennustus järgnevateks päevadeks üsna kasin. Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja kuigi isegi veel tollel viimasel hommikul olin üsna kahevahel, otsustasin siiski mäed pluss liustik variandi ehk lääneranniku kasuks. Miks ma ei oleks saanud mõlemasse kohta minna? Kuna lõunasaar on üsnagi mägine ning hõredalt asutatud, on põhjast lõunasse suunduvaid maanteid ainult kaks - üks kulgeb piki ida- ja teine läänerannikut. Ida-lääne suunalisi maanteid on saare keskosas kaks ning nendevaheline vahemaa ei ole ka väga väike.

Läänerannikut võib pidada kuulsaks oma pidevalt muutuva ning üsnagi vihmase ilma tõttu.Uus-Meremaa piirkondadest on läänerannikul asustus vast kõige hõredam. Lopsakas loodus vihmametsade, jõgede ja imeilusate koskedega ja kus samaaegselt on rannikule väga lähedal lumiste tippudega mäed ning kaks liustikku (Franz Josef ja Fox Glaciers)- piirkond on mitmes mõttes vägagi eriline.

Et Wanakast West Coasti suunas hääletama hakata, tuleb kõigepealt oma tavaariga vantsida keskusest 3 kilomeetri kaugusel asuva teeotsa juurde. Muidugi võib teha suure sildi ning alustada keskusest, kuid Queenstowni suunast sõitvad autod ning rekkad ei sõida Wanaka keskusesse ning kindlasti on sealt palju raskem auto peale saada.

Kõmpisingi oma 25 kg kaaluva pagasiga tolle teeotsani. Mulle hääletamine tegelikult üldse ei meeldi. Kui juba sõidumasinasse sisse istutud, on kõik väga okei aga see pöidlavehkimine. No ei meeldi!
Kogusingi alguses veidi hoogu, et seekordse hääletamiseprotsessiga alustada. Umbes 10 minuti jagu pidin ma seal ootama, kui nägin üht rekkat teele keeramas ning sirutasin siis käe välja, sest rekkadel on potentsiaali. Masin peatuski. Küll veidi eemal, et pidin oma tavaari järel lohistades rekkani jooksma. Autojuht polnud mind vist märganudki, sest tema oli peatunud, et oma haagis teepervele jätta. Egas midagist, tuli tagasi kõmpida ja jätkata pöidlavehkimist.

Ega ma kaua oodanudki. Mõne minuti pärast peatus auto, mis sõitis 300 km kaugusel asuva Franz Josefi külani välja. Küüdiandjaks oli Tony, kes töötab ehitusfirmas projektijuhina ning sõidab Queenstownist Franz Josefisse igal nädalal, et jälgida kohaliku haigla ehitust. Mul taas väga vedas, sest Tony pakkus lahkelt, et võib teel teha nii palju peatusi, kui tahan, et teha pilte ning imetleda vaateid. Ega ma julgenud küsida ja polnud vajadust ka, sest ilusaimate paikade juures otsustas Tony ise peatuda. :)

Kõigepealt kulges tee mööda järverannikut. Ilm oli ilus ning taas - oh need vaated!



Mõnekümne kilomeetri pärast muutus loodus - tee muutus käänulisemaks, ümbruskond mägisemaks ning mäenõlvad olid kaetud paksu vihmametsaga.




Mägijõed ja kosed..






Kahjuks ka ilm hakkas muutuma pilvisemaks ning võis arvata, et kui jõuame rannikuni, ootavad meid ees piirkonnale nii tüüpilised vihmavalingud. Rannikule jõudes oligi taevas üsna hall, kuid õnneks mitte vihmane.
Tegime pikema peatuse Tony sõpradest abielupaari juures, kes peavad pensionipõlve oma ookeani ääres asuvas kodus. Ausalt öeldes oli veidi kõhe, kui Tony peateelt kõrvalisele teele keeras ning umbes 5 kilomeetri jagu metsavaheteed sõitis. Kohale jõudes ei olnud enam põhjust karta. Tony otsustas veidi kala püüda ja mina jalutasin ringi lootuses merilõvisid kohata. Ei näinud kahjuks ühtki.



Enne Franz Josefisse jõudmist tegime veel mitmeid peatusi ning nendest tähelepanuväärseim on Fox'i liustik.



Pilt on tehtud üsna kaugelt ja ega väga aru ei saa, kui võimas see liustik tegelikult on. Mõlemale liustikule iseseisvalt kõndima minna ei ole võimalik. Juhendatavad matkad maksavad nii umbes 100 eurot. Olen kuulnud mitmeid arvamusi - on inimesi (nagu ka mina), kes arvavad, et see hind on põhjendamatult kallis ja teisalt olen kohanud inimesi, kes pidasid liustikumatka eredaimaks kogemuseks Uus-Meremaal.

Franz Josefisse jõudes oli ka ilm nii halvaks keeranud ning sadas üsna kõvasti. otsisin endale hosteli ja üritasin külakeses veidi ka ringi vaadata. Õhtul sain veelkord kokku Tony ja tema töökaaslasest objektijuhi Alexiga. Sõime Tony kulul uskumatult head sööki ning jõime veini. Jututeemadeks nagu ikka: Eesti, Uus-Meremaa ja selle loodus, minu tegemised Eestis ja mujal maailmas jne.

Ma arvan, et see on üks ideaalseim hääletamiskogemus üldse. Ekskursioonibussid ei tee ka nii palju peatusi, kui meie tegime. Tony sõbralikkus ning külalislahkus on samuti hindamatu väärtusega. :)

Kuigi plaanisin Franz Josefil olla oma viimased kaks päeva, otsustasin järgmisel päeval edasi liikuda sakslaste Jani ning Alexiga. Põhjuseks oli sajune ja udune ilm ning matkamisel poleks vähemalt Franz Josefil olnud mingit mõtet. Nähtavus oli lihtsalt nii halb. Janiga jäime vestlema juba õhtul ning hommikul pakkus ta võimalust nendega liituda. Ma arvan, et see oli väga hea otsus, sest kuigi olin juba maksnud kahe öö eest ei olnud see summa nii suur. Taas oli üks väga lahe päev, kus sai palju nähtud ning toreda seltskonnaga aega veedetud. Ööbisime Greymouthi linnakeses ning viimasel päeval sõitsime 45 km kaugusel asuvate Punakaiki Pancake Rocks'ide juurde. Sealt liikusid Jan ja Felix edasi põhja suunas ning mina hääletasin tagasi Greymouthi. See oli ka minu keerulisim ja pikim hääletamine. Ootasin peaaegu tund aega, sest lihtsalt ei sõitnud autosid, kelle peale hääletada. Busse ka sel kellaajal enam ei liikunud ning vaikselt hakkasin juba muretsema. Õnneks peatusid kaks meest, vanem oli kohalik ning veidi noorem Californiast pärit mees, kelle jaoks olin ma esimene hääletaja, kelle ta kunagi peale on võtnud. Taas, sõbralikud inimesed, kes viisid mind täitsa hosteliukse ette.

Kuna mul oli jäänud kõigest üks päev, laupäev ning pühapäeva varahommikul väljus lend Christchurchist Melbourne'i, oli vaja laupäevase päeva jooksul jõuda Greymouthist 250 km kaugusele Christchurchi lennujaama. Hääletamiseriski ma võtma ei hakanud, kuna liiklus ei pruugi laupäevasel päeval tihe olla. Ostsin esimese ja üsnagi kalli bussipileti lõunasaarel viibimise aja jooksul ning usun, et taas võtsin vastu õige otsuse. Vahelduseks oli väga mõnus lihtsalt kuulata mp3-st muusikat ning nautida ümbruskonda.

Saigi mu Uus-Meremaa läbi. Hetkel ütlen ma vaid üht - fantastiline! Rohkem hetkel ei ütle, kuid kuna olen viimasel ajal saanud nii mitu kirja Uus-Meremaale reisimise teemadel, plaanin siia kirjutada pikemalt, kuhu, kuidas ja miks.

Alanud koduteest läbi Melbourne'i, Kuala Lumpuri ja Londoni teen ka veel juttu.

Christchurch

16.aprilli jutt kõigepealt..

Kell on kolm öösel ja olen Christchurchi lennujaamas, kust väljub kl 6.15 minu lend Melbourne’i. Minu suurejoonelise reisikava kõige suurejoonelisem osa ongi kahjuks läbi. ..
Viimased päevad on olnud väga sisukad ning hakkan vist veidi ära väsima sellest pidevast traalivaalitamisest, sest enam ei jaksa õhtuti une arvelt blogi kirjutada. Hommikused äratused on mul alati kl 7-7.30 paiku aga kui on olnud internetivõimalus, siis on sel ajal olnud hea suhelda interneti kaudu Eestimaaga või olen varakult pidanud hostelist lahkuma. Arvan, et olen üsna tubli olnud, sest päris palju olen jõudnud siia kirja panna. : )
Enne, kui võtan lühidalt kokku viimased päevad, mainin nii muuseas ära ka, et umbes pool tundi pärast lennujaama jõudmist otsisin raamatu- ja suveniiripoest midagi, mis maksaksumbes-täpselt 3.80, et saaksin oma viimased mündid ära kulutada. Järsku hakkas terve maja rappuma, inimesed peatusid ning jutusumin vaibus. Kõik ootasid. Kas läheb hullemaks või mitte. Rappumine kestis umbes 10-15 sekundit ning olin ka ise üsna ootusärevil ja seest võttis täitsa õõnsaks. See ei olnud küll maavärin vaid 22.veebruari maavärina järeltõuge. Peaaegu kaks kuud on möödas, kuid ikka veel peavad Christchurchi inimesed pea iga päev neid järeltõuked ning samaaegset hirmu tundma.
Lennujaama sõites vestlesin maavärina teemadel bussijuhiga ning ta mainis, et neid järeltõukeid on kahe kuu jooksul olnud üle 3000!! Viimase 2 nädala jooksul on küll rappumisi üha vähemaks jäänud, kuid paljud inimesed ei kannata neid lihtsalt enam välja ning kolivad Christchurchist mujale. Bussijuhi enda kodu pidi samuti olema mõrasid täis ning vajab korralikku remonti. Tema tütre ja poja elumajad said aga palju hullemini kannatada ning tütre pere pidi samuti Christchurchist mitmekümne kilomeetri kaugusele kolima. Tegelikult oli bussijuht enne maavärinat hoopis Christchurchi läheduses asuvatel jõgedel korraldatavate raftingumatkade juht, kuid pärast suurt õnnetust ei olnud Christchurchis enam turiste, keda lähedal asuvatele jõgedele seiklema viia..
Jahh, läheb aastaid enne, kui suudetakse taastada turism lõunasaare suurimas linnas.

liiklusest ja pidutsemisest

Ka Uus-Meremaal on liiklus vasakpoolne, mis tähendab meie jaoks seda, et autod sõidavad lihtsalt valel pool teed ning autojuhina autoust avades on oht kõrvalistmele sattuda, kuna rool asub vasakul pool.

Miskipärast on ka üks oluline liiklusseadus vastupidine muu maailma reeglitega. Seletan seda reeglit parempoolses liikluses, ehk on nii lihtsam. Nimelt, sooritades reguleerimata ristmikul parempööret, pead kõigepealt veenduma, et annad teed kõigile otsesuunas liiklevatele masinatele ning seejärel andma teed vasakpöörde sooritajatele ja ka ristmikut ületavatele autodele. Kui meie Eestis oleme parempöördel suht bossid ja teame, et eesõigus, siis siin peab alati enne kontrollima, et ega ei ole pööratavale teele teisi minejaid.

Seletasin asja parempoolse liikluse näitel aga vasakpoolse puhul siis peab vasakule pöörates veenduma, et keegi paremalt poolt (kas siis vastassuunast või teiselt poolt ristmikku) samuti samale teele keerata ei soovi.

Keeruline ja segane. Kuna teed on siin väga käänulised ning kitsad, olen hääletades kõikidelt juhtidelt küsinud, et kuidas siin õnnetustega sagedusega lood on. Üldiselt on avariide peamine põhjus alkoholijoobes liiklemine, mille vastu valitsus aktiivselt võidelda üritab. Teiseks põhjuseks ongi matkaautodega aeglaselt ringi kruiisivad ja vaateid nautivad turistid, kes tihti tekitavadki ristmikul segadusi sellesama liiklusreegli erinevuse tõttu. Kitsad mägised teed üksinda on ülimalt harva liiklusõnnetuste põhjuseks.

Et kui peaksite Uus-Meremaale liiklema tulema ja olete ristmikul segaduses, siis edasi kündma pole mõtet hakata. Kohalikud soovitavad seisma jääda ja kui teie manöövri aeg, eks siis tagumised juhid kerge signaaliga sellest ka märku annavad.


Kuna sai juba mainitud alkoholitarvitamist, siis tutvustaks teile ka üht huvitavat turismitoodet, mida müüb iga Queenstowni hostel - Pub Crawl. Ma selle atraktsiooniga ennast väga kurssi ei viinud, kuid minu arvates on see üks näide sellest, kui palju on loodud kõikvõimalikke turismiteenuseid noortele päkkpäkkeritele.
Pub Crawl maksab 25 dollarit ning selle raha maksnud inimesed moodustavad ühe peoseltskonna, kes lähevad kõik koos pubirallile. Õhtuses plaanis on nii 5-6 erinevat peokohta, mõnes neist on hinna sees tasuta kokteil ning paremad pub crawli paketid lubavad ka väikest õhtueinet minipitsa vms näol. Tasuta on hea seltskond, ühispiltide tegemine, tants, trall ja tagaajamine. Ja kõik see maksab kõigest 25 dollarit!

Ek on see hea võimalus üksi reisvatel peohingedel sõprade leidmiseks, kuid arvan, et uusi tutvusi leiab hostelites elades küll ja küll ning ägedate peopiltide ja paari joogi eest nii palju maksma ei peaks. Aga noh, see on kõigest minu arvamus :)

Wanaka

Olen sellist tüüpi reisija, kellel on alati olemas vähemalt umbkaudne reisikava. Tean täpselt, kuhu tahan minna ja mida teha, milliseid vaatamisväärsusi näha ning üritan leida turistimasside ja Lonely Planeti poolt avastamata pärle. Wanaka puhul järgisin aga Lonely Planeti soovitusi ning minu kindel soov oli kõndida läbi Rob Roy Glacier Trail, mis kujutas endast lihtsat, 3-4 tunnist ideaalset mägimatkarada vaadetega koskedele, Rob Roy liustikule ja teistele ümbruskonna mägedele. Erinevates hostelides kohatud seljakotireisijatega vesteldes teadsin, et tahan jõuda ka Roy’s Peaki matkarajale, mis sarnaneb üsnagi Ben Lomondiga, kuid on lihtsalt veidi kergem ja lühem. Plaanid plaanideks – seekord ei õnnestunud kumbki plaan.

Rob Roy puhul oli probleemiks see, et rada asub Wanakast 50 km kaugusel ning sinna viib umbtee, mis teeb hääletamise keeruliseks. Kõik kes seda teed pidi d sõidavad, lähevad ka Rob Royle ja muidugimõista saaks hääletades õnne korral nii küüdi kui matkaseltskonna aga selleks peaks hääletamist alustama üsna varahommikul. Kuna Inbar tahtis kolida teise hostelisse, siis läks hommikul aega tema kolimisega ja noh..tal lihtsalt kulus aega. Poole kaheteistkümne aeg hääletama hakates lootsin jõuda vähemasti umbes 6-7 km kaugusel asuva Roy’s Peakile. Pensionäripaar, kes meid peale võttis sõitis umbes 15 km kaugusele ja kuna kell oli veel rohkem, jätsin Roy’s Peaki järgmiseks päevaks ning kõndisime Lake Wanaka idapoolsel kaldal asuval matkarajal.





Hiljem, linna tagasi jõudes otsustasin, et teen tiiru ka linnast algavale teise suunda kulgeval jalutusrajal, mis on populaarne jooksjate ning jalgratturite treeningrada. 2,5 h ja enam kui 10 kilomeetrit ning 100% rahulolu.




Leppisin Inbariga kokku, et järgmisel päeval alustame hääletamist kindlasti hiljemalt 9.30. Kui peatub auto, mis sõidab Rob Royni välja, läheme sinna ja kui mitte, siis teeme ära Roy’s Peaki tõusu. Nagu ma juba kartsin, ei jõudnud Inbar muidugi selleks ajaks omadega mitte kuskile. Saanud temalt sõnumi, et enne kl 10.30 ta tulla ei saa, kutsusin endaga kaasa tšehhi Lukaše. Temaga tutvusin ma kusjuures juba Whangateaus, olen seda siin vist maininud ka. Kõndisime Inbari hostelisse ja muidugi ootasime teda seal ka veel pool tundi. Kolmekesi hääletamine kohe üldse ei sujunud ja Inbar vist tüdines lihtsalt ära ning otsustas pärast poolt tundi hääletamist, et ta ikka ei tule meiega. Olin natukene pahane, sest olin teda teist hommikut järjest küllaltki kaua oodanud. Kuna Lukaš oli Roy’s Peaki läbi kõndinud, valisime matkaradasid tutvustavast brožüürist Diamond Lake’i ning seal asuva Rocky Mountains raja. Ei pidanud brožõõri tutvustuses pettuma. Vaated tõesti olid oivalised!






Diamond Lake juurest hääletasime tagasi veidi kauem, kuna lihtsalt polnud autosid, mille peale hääletada. Ka teisel matkapäeval jäi ühest matkarajast mulle väheseks ning kõmpisin üles Mt.Iron mäele, mis linnakeskusest umbes paari kilomeetri kaugusel. Mäeni, mäest üles ja alla võttis kõik kokku umbes 2,5 h. Minu arvutuste järgi kõndisin kahe päeva jooksul Wanakas umbes 25 kilomeetrit. Tõsi küll, suurem osa sellest maast oli seekord horisontaalsel maapinnal kõndimine, kuid julgen arvata, et ülesmäge sai kahe päeva jooksul kõmbitud nii 5 km jagu!

Wanaka ning selle ümbrus jätsid mulle sümpaatsema mulje, kui Queenstown. Viimane on lihtsat palju rohkem turistikam. Ausalt öeldes..Wanaka taolises linnas ma täitsa elaks! Ilus järv ning maalilised mäed, palju häid matka-,jalutus-ja jooksmisradu, mitu suusakeskust paarikümne kilomeetri raadiuses.. mida veel võiks ühelt väikelinnalt tahta? : )

Olen juba 10 minutit vaadanud tühja Wordi blanketti ja mõelnud, et millest küll alustada. Muljeid on tõesti kuradima palju ning emotsioonid laes.
Lühidalt, Te Anausse hääletasingi eesmärgiga leida inimesi, kellega koos Te Anau – Milford Soundi teelõiku sõita, sest 200-dollarit bussiekskursiooni eest ei ole minu eelarve juures lihtsalt võimalik maksta. Te Anaus pakuti ekskursiooni küll 109 dollariga, kuid suure 45-kohalise bussiga fjordide vahel loksuda – tänan ei. Kaasreisijate otsimine läks lihtsalt ja valutult. Tutvusin Iisraeli tüdruku Inbariga, kes lahkelt ise kutsus mind enda ja ta kahe sõbraga Milford Soundi tripile kaasa. Järgmisel päeval sõitsimegi seda 120-kilomeetri pikkust maalilist teed kust avanesid vaated mägedele ja mägedevahelistele kurudele (gorge eesti keeles?), peegelsiledatele järvedele, helesinise veega jõgedele...
Iisraeli poisid teadsid paari lookouti juures, et nendes paikades filmiti Lord Of The Rings filmi. Muideks ühel õhtul hostelis uusmeremaalastega juttu ajades rääkisid nad meeletust turismilainest, mis kaasnes LOTR filmiga. Järsku saabusid riiki massid, kes kõik olid huvitatud ainult nendest kohtadest, kus toimusid filmivõtted. Muidugi ühest küljest oli film ülimalt hea reklaam Uus-Meremaale, mis muidu on muust maailmast suhteliselt eraldatud. Teisalt on kohalikud väsinud turistidest, kes ei saa aru, et Uus-Meremaal on lisaks nendele võttepaikadele veel väga palju ilusaid kohti ning LOTR ei ole ju siiski reaalsus.
Milford Soundi keskuses võtsime kahetunnise kruiisi fjordide vahele. Meil väga vedas päikeselise ilmaga, sest üldiselt ei ole fjordides väga palju päikesepaistet. Aasta jooksul sajab maha 8000 mm ehk 8 m, vihmaseid päevi on aastas enam kui 200. Lisaks vedas ka ajastusega, kuna hetkel ei ole turistihooaega, mis tähendas, et Uus-Meremaa üks populaarsemaid vaatamisväärsusi ei olnud masside poolt hõivatud. Meie kruiisil oli kõigest umbes 15 inimest. Kruiisi pärliteks olid kahtlemata mitmed kosed, milledest mina ilusamaid kindlasti varem näinud ei ole. Ahjaa muidugi ka need kolm peesitavat merilõvi, kes arvatavasti laevadega on nii harjunud, et ei lasknud end üldse häirida.
Järgmisel päeval plaanisin küll hääletada Te Anaust tagasi Queenstowni ning veel omakorda 100 km edasi väikelinna Wanakasse, kuid tekkis võimalus 3 iisraellase ja 1 hollandlasega veel rohkem lõuna poole sõita. Wanakasse mineku lükkasin päeva võrra edasi ja sõitsimegi taas mööda sightseeing road-i. Minu otsus nendega kaasa minna oli mõjutatud sellest, et plaani võeti Lake Houraki juurest kulgev matkarada. Otsus oli igati õige, sest kuigi kolmetunnine rada ülesmäge ei olnud lihtne, siis need vaated ja see vaikus ja see loodus.. see oli lihtsalt uskumatu!




Ööbisime Uus-Meremaa kõige lõunapoolsema linna, Invercargilli lähedal Franktonis ning hommikul alustasin Invercargillist hääletamist Queenstowni suunas. Kuna oli pühapäeva varahommik, siis alguses tundus, et oodata tuleb tunde, sest autosid lihtsalt ei liikunud. Olin aga taas lucky ja mind korjas peale veoauto, kes sõitiski Wanakasse. Autojuht, Jim oli nii sõbralik ja nii tore, et lausa uskumatu. Poolel maal Invercargilli ja Queenstowni vahel tegime kohvi- ja pirukapeatuse Jimi kulul ning seal tuli mu juurde üks 30ndates tüüp, kes üsna vihaselt teatas, et ta oli Invercargilli juures tagasi keeranud, et mind peale võtta aga ma juba olin veautosse istunud. Et kuigi mulle tundus hääletamine üsna lootusetu, oli siiski korraga lausa kaks autot, kes mind peale võtta tahtsid. See tüüp oli väga ebasümpaatne ning ma olin väga rahul, et sain Jimi küüti . Pealekauba sõitis Jim otse minu lõppsihtpunkti Wanakasse välja ja lisaks oli ta nii supertore, et tegi tee peal mitu peatust, et saaksin pilte teha. Jim on seda vahemaad aastaid sõitnud ja teadis mulle täpselt rääkida, milline farm on pankrotis, millisel on helikopter, milline on oma tegevust muutnud jne. See 270 km Invercargillist Wanakasse möödus lõbusalt ja taaskord oli terve tee üks suur sightseeing. Tõsiselt, maastik muutus pidevalt ja kuigi ma olen mägesid näinud päris palju ja nii mitmetes erinevates riikides, siis siin Uus-Meremaal on mägesid nii erinevaid, et kunagi ei teki tunnet – ah seda ma juba olen ju näinud.











Kuigi Inbar jätkas esialgu reisi poistega lõunasaare lõunaosas, muutis ta oma plaane ning hääletas samal päeval samuti Wanakasse. Tema sai Invercargillist Wanakani 3 erineva autoga ja sellega olin tegelikult arvestanud ka mina. Igatahes, kuna tema plaan on siit ära Austraaliasse lennata samal ajal, kui on minugi lend, siis arvatavasti reisime edasi koos. Kardan küll, et hääletamine kahekesi on keerulisem, sest on meil ju mõlemal suured seljakotid ja väiksed kotid, kuid kahtlemata on lõbusam.
Enne järgmistesse põnevatesse kohtadesse liikumist plaanin paar päeva veeta siin, Wanakas ja läbida paar matkarada.